Kaks inimest saavad kokku ja erinevate, valdavalt positiivsete, asjaolude kokkulangemise tulemusel sünnib laps. Isegi kunstliku viljastamise puhul on olemas teine inimene. Seega, kahe inimese suhtesse lisandub sünniga kolmas. Ja kolmas kasvab täiskasvanuks, suure tõenäosusega muster kordub, st ta kohtub kellegagi, kellega pere luua jne. Küsimus – mis hetkel pereteraapiaga võiks tegeleda? Ja me eeldame, et pereteraapia ei ole ikkagi võrreldav hammaste juureraviga. Vähemalt mitte otsast lõpuni. Pigem on see isikliku kutsumusega elu-ülikool.
Perekond kui kolmekorruseline maja
Proovi ette kujutada kolmekorruselist maja: teisel korrusel elad sina, esimesel sinu lapsed ja kolmandal elavad kes? Õige – sinu vanemad. Väike lihtne maja, ei mingit keerulist planeeringut. Teoreetiliselt. Miks? Erinevatel põhjustel. Võib vabalt olla, et teisel korrusel on väga keeruline elada alumiste ja ülemiste naabrite pärast. Hirmsasti tahaks sealt majast ehk väljagi kolida, aga vanemaid ju valida ei saa. Kaasa arvatud su enda lapsed. Jah, see korruste värk kehtib ka siis, kui sul veel lapsi pole. Või vanemaid enam pole. Tihtipeale on teemasid, mis on õhku jäänud, sõnadesse panemata või isegi veel mõttesse tulemata jäänud. Aga tunded on olemas – midagi nagu pole päris nii nagu võiks või peaks. Ja need tunded võivad varieeruda väikesest ebakõlast tõsiste kismadeni. Taustaks võivad olla nii head ajad kui ka muretsema panevad haigused ja väljakutsed väljaspool perekonda.
Pereteraapias tegeletakse suhetega
Iga inimene tahab olla rahul ja tasakaalus, õnnelik. On tehtud aastakümneid kestvaid uuringuid, mille eesmärgiks on aru saada, millest sõltub õnnelikkus. Tulemused näitavad, et olenemata sotsiaalmajanduslikest muutujatest, ehk siis vahet pole, kui rikas, haritud ja edukas keegi on, loevad enim kvaliteetsed lähisuhted. See tähendab kaaslane, lapsed-vanemad ja sõbrad – head suhted nendega. Siin tulebki mängu pereteraapia. Sest erinevalt teistest teraapia vormidest, tegeleb pereteraapia ehk perekonna psühhoteraapia suhetega.
Millisel juhul minna pere- ja paariteraapiasse?
Vastus küsimusele, millal terapeudi poole pöörduda, on: siis, kui tunned, et sul on vaja rääkida. Nö verbaalset tuulutust. Teismeline tunneb, et vanemad ei mõista teda. Ja vastupidi – vanemate käed on ootamatult lühikeseks oma murdeealise lapsega jäänud. Noor täiskasvanu on esimestes suhetes – tunne on nii õige partneriga, tahaks, et see nii jääkski. Et ei kaoks üksteise vastu ilusad ja erilised tunded. Kuidas seda saavutada? Tegelikult kehtib see igas eas ja mitmes-iganes suhte kohta. Lapsed sünnivad – vau, kasutusjuhendit ei antudki sünnitusmajast kaasa. Tundub, et lapsed ajavad mingit täitsa oma asja – tahaks nendega ühte sammu käia. Lasteaeda ja kooli minekud – need tähendavad kohanemist tervele perele. Selle kõrvalt oma vajaduste ja paarisuhtele tähelepanu pööramine – kas ja kui palju seda on? Tead, et lastega on hästi, kui sina oled endaga ja partnerid on paarisuhtega rahul. Kuid mõnikord seda teadmist päriselus realiseerida ei õnnestu. Kuigi oled endast parima andnud.
Mida pereteraapias tehakse?
Laias laastus pereteraapias vesteldakse. Ja vesteldakse kõigi perekonna liikmetega – see tähendab, et igale inimesele antakse võimalus oma tundeid ja mõtteid avaldada. Pereteraapia teooriast rääkides kasutatakse ka termineid strukturaalne ja süsteemne. Just spetsiaalsest väljaõppest saadud teadmiste ja ka kogemuste najal viib pereterapeut seansse peredega läbi. Ja nii eristuvadki need vestlused tavalistest omavahelistest rääkimistest. Segadusest liigutakse koos selguse poole. Pereteraapia käigus jõutakse teemadeni, millest koduseinte vahel on ise keeruline või lausa võimatu rääkida. Või ei tulda selle pealegi, et peaks rääkima. Või ei osata või ei julgeta. Terapeut loob aga sellise keskkonna, kus on turvaline ennast avada ja väljendada oma raskeid tundeid. Vastuse võivad saada küsimused, kuidas on seotud ühe pereliikme käitumine teistega. Igal inimesel on justkui oma lugu ning nö sibulat koorides jõutakse parema emotsionaalse toetuse ja üksteise mõistmiseni.
Kas paari- ja pereterapeudi juurde võib minna ka üksi?
Jah, pereterapeudi jutule võib minna alustuseks ka üksi. Kasvõi selleks, et sobivust kombata. Ja pereterapeudid on ühtlasi ameti poolest nagunii ka nõustajad. Aga pereteraapia efektiivsus seisneb ikkagi terve perekonna kaasamises – põhjus eelpoolräägitud korrusmaja. Kui iga kord kõik kohal olla ei saa või ei taha – see on ka okei. Kohtumised kestavad tavaliselt 60-90 minutit ja olenevalt probleemist lepitakse kohtumiste sagedus kokku nädalaste, kahenädalaste või kuuajaste intervallidena. Kordade arv sõltub samuti olukorrast ja eesmärgist. Probleem või eesmärk võib aga ei pea pereterapeudi juurde minnes selgelt sõnastatud olema. Paarist sõnast alguseks piisab.
Pereteraapia annab pikaajalisi tulemusi
Iga pere toimib omamoodi ja kui mõne pereliikme elus toimub muutus, mõjutab see ka ülejäänuid. Seda nii pereteraapias kui väljaspool seda. Uuringud on näidanud, et pereteraapia vestluste käigus ja tulemusel toimuvad muutused aitavad elus ettetulevate raskustega paremini toime tulla ja stressi vähendada. Olulised hetked teraapia käigus on ka aastate pärast oma kasuliku mõju säilitanud.
Kuigi pereteraapias “ei tehta kaaslaseid ja lapsi korda”, siis omandatakse nö meeskonnatööna uusi vaatenurkasid ja leitakse sobivaid lahendusi. Ikka selleks, et suhted kolmekordse maja teiste elanikega mõnusad ja oma elu rahuldustpakkuv oleks.
Kui sulle tundub, et pereteraapia teema sind kõnetab ja võiks kasulikuks osutuda, kirjuta mulle või broneeri aeg.